2020

 Seekord mõtlesin pikalt, kas hakata aasta kokkuvõtet kirjutama või mitte. Eelmisel aastal jätsin vahele. Ent see oli kahtlemata üks eriline aasta. Igas mõttes ... ja väärib ajaloo huvides siiski kirja panemist.

 Kui aasta alguses tundus kõik Hiinas toimuv kauge, siis paraku märtsis tuli silmitsi seista hoopis teise olukorraga. Napilt enne eriolukorra algust saime õnneks ära pidada tüdrukute sünnipäeva. Sealt edasi tuli arvestada 2+2 reegliga, sõnavarasse tulid sellised mõisted nagu nakkuskordaja, ja eneseisolatsioon. Lapsed pidid harjuma distantsõppega ja koolis käimine muutus ilmselt paljudes peredes helesiniseks unistuseks. Meil igatahes oli ja on siiani tegemist kahe koolifänniga! Nad päriselt armastavad kooli ja õppimist ja oma õpetajaid, nad tahavad koolis käia. Jätkuks vaid headel õpetajatel jaksu jätkata sel ebakindlal ajal kui ei tea, mida homne päev toob! 

See on aasta, kus on olnud palju pettumusi, vaidlusi  ja vastandumisi. Räägitakse asjadest, veendakse teisi milleski, jagatakse infot vandenõuteooriatest ning siis vihastatakse, vaieldakse ja veendakse uuesti milleski. See on mind tõeliselt ära tüüdanud kuivõrd palju jampsi ja õelust võib sotsiaalmeedia genereerida. Vahel paneb ikka tõsiselt silmi pööritama. Ja siis on tore võtta kätte kudumine või mõni heegeltöö. Süveneda sellesse, unustada kõik jamad ja lihtsalt kududa, mõelda omi mõtteid. See on justkui meditatsioon, mis päeva ilusamaks teeb. Käsitööd ei saa ju teha pahuralt, siis ei tule sellest midagi head :) Nii, et päevas üks mediteeriv kudumine ja ongi kõik palju parem. Vähemalt mõneks ajaks ununeb see, mis meie ühiskonnas parasjagu toimub, kes kelle kohta midagi inetut ütleb või missuguse "vapustava mõtteteraga" jälle välja tullakse. Siin ongi minu selle aasta viimane kudumistöö ...

Lapsed pidid seal aastal paljus pettuma, sest lisaks koolis käimise võimalusele jäid ära nii mõnedki üritused ja reisid. Üks laps oleks pidanud aprillis sõitma USAsse võistlusele, oi kuidas ta seda ootas ja missugune tohutu pettumus oli reisi ära jäämine. Kolm meie perest pidid juunis minema Tšehhi tantsuvõistlustele, kuid seegi jäi ära.

Õnneks säilis eriolukorra ajal vähemalt võimalus perega õues viibida. Ja seda me kasutasime, jalutasime iga päev mitmeid kilomeetreid, leidsime üles hulgaliselt geopeituseid, rääkisime ilmaelust üleüldiselt, kõndisime paikades, kuhu varem polnudki sattunud ja veetsime pereringis toredasti aega. Suvel sai natuke vabamalt hingata ja õnnestus väike reisike Lätti. Veetsime 3 toredat suvepäeva päikselises Liepajas. Külastasime pisikest ja väga armast Kuldiga linna, trotsisime tuuli Ventspilsis ja nautisime hetki Kolka tipus.

Sügisel oli tüdrukutel õnne mõned kuud ka koolis käia, vahepeal väikese distantsõppe pausiga ja nüüd on lootust, et pärast vaheaega saab taas kooli. Ka said nad vahepeal käia trennides ning üks meil hakkas lisaks muule laskmist õppima. Selles osas läheb tal nii hästi, et pidi juba võistluselegi minema ... aga detsembris tulid ju jälle piirangud ja muidugi jäi võistlus ära. See aasta ongi õpetanud, et liiga suurt õhinat ei maksa tunda, kõik võib hetkega muutuda. Nii, et kõige olulisem on oskus nautida hetke :) 

Jaa ... see kaunikesti kena numbriga aasta jääb kindlasti meelde. Meie peres püsisid kõik küll õnneks terved ja loodan, et see nii ka jääb :) Ma ise õppisin sel aastal palju-palju uut ja põnevat. Tegin asju, mida ma varem teinud polnud,  lugesin tarku raamatuid, mida ma varem lugenud polnud, osalesin mitmetel põnevatel veebikoolitustel ja ühel väga huvitaval teabepäeval, mis polnudki veebis! Mõelda, kuidas me praegusel ajal rõõmustame silmast-silma kohtumiste üle ja kui erilised need on! Aastas oli ärevustki, kuid õnneks olid olemas ka head inimesed, kes toetasid vajalikul hetkel. 

Aa ja veel väga oluline fakt :) Sel aastal sai minust meie pere kõige lühem liige :D Mõned siin otsustasid kordamööda kasvada ja minust mööda minna. See polnud ka muidugi eriti keeruline, sest 164 cm pole mingi ületamatu takistus :D 

Nõnda siis ... meil kõigil on omad unistused ja soovid. Soovingi, et need täituksid ja aasta pärast saaks öelda, et näe, unistused ongi täitunud või soovitu kätte tulnud! Ja elu on jälle ilusamaks muutunud :)

Niisiis püsigem ikka terved ja ärgem unustagem unistada:)

Toredat aastavahetust ja head uut aastat!

Piparkoogid

Me pole mitte kunagi alustanud piparkookide küpsetamist enne advendiaja algust. See on ikka alati olnud jõuluaja sissejuhatuseks. Seekord aga tuli tahtmine katsetada piparkoogitaigna tegemist. Eile tegime taigna ning täna ei saanud ju muidu, kui pidi ära proovima, kuidas see välja tuli :D

Siiani on ikka mul ema taigna teinud ja meie oleme lastega küpsetanud. Ent katsetada on ju endalgi huvitav :)

Sulatasin 2,5 dl suhkrusiirupi sisse 150 gr võid. Lisasin 2 tl piparkoogimaitseainet ja segasin ühtlaseks massiks. Teise anumasse mõõtsin valmis 500 gr tatrajahu, segasin hulka 1 tl söögisoodat ja veidi soola. Lisasin veel ka metsapähklijahu veidike. Jahu lisasin vedelale osale järk-järgult. Viimase osa sõtkusin taignasse. Edasi mässisin taigna toidukilesse ja seisis ööpäeva külmkapis. Sellest kogusest saime umbes 1 kg piparkoogitainast. Piparkoogid ise tulid mõnusasti krõmpsuvad :)

Head jaanipäeva!

Kaunist jaaniaega!

Küll on tore, et suured tuuled - tormid eilseks jaanilaupäevaks vaibusid ja pakkusid idüllilist jaaniõhtut :)

Siinkohal ongi sobivad mõned klõpsud eilsest õhtust, kuid ilma jaanituleta :)

 Ma tõesti naudin pikki valgeid õhtuid, kui peaaegu üldse ei lähegi pimedaks :) 

Rõõmsat suve!

Emadepäev :)

Imeline nurmenukuaeg on taas käes, mu lemmikaeg kevadel :) Ma ei mäletagi, millal kujunes traditsioon korjata emadepäeval oma emmele nurmenukke. Ilmselt olin siis 6. või 7. klassis. Ja nõnda ongi kujunenud, et minu ema saab emadepäevaks (mis ühtib vahel ka tema sünnipäevaga) alati nurmenuku kimbu. 

Kui traditsioon alguse sai, siis tegime seda sõbrannadega koos ja enamasti kules meie tee Sauga jõe kaldal. Tol ajal oli seal kõik suhteliselt metsik ja nurmenukke oli ikka meeletutes kogustes.

Nüüd käime perega oma lemmikpaigas nurmenukul ja kui hästi läheb, saavad lapsed samal ajal ka jalad esimest korda merevette pista :) Täna läks hästi, jalad said vette pistetud ja päike paistis nii mõnusasti, et nahk on isegi pisut õrn. Ideaalne päev :)

On suur õnn olla emaks kahele supervahvale tüdrukule. Kasvan endiselt ühes nendega ja saan iga päevaga targemaks või üllatun tüdrukute sõnaosavusest ja teadmistest ning ühtlasi imetlen nende kujunevat maailmapilti, kus on nii palju mõistmist ja hoolimist. Loodetavasti on meil ees veel palju ühiseid vahvaid emadepäevi :)

Rõõmsat saabuvat emadepäeva!

Tervislik "nutella" ja rukkiküpsis

Päikselist kevadet!

Vaadates tänast päikselist päeva, tekib tõesti kevadine tunne. Veel eile ei suutnud küll uskuda kevadesse, vägisi tuli talvetunne tagasi. Ent tänaseks on Pärnu laht jääst vaba, päike särab ja mõtted säravad ka kaasa :)

Nõnda tuligi tunne, et ilma küpsetamata laupäev polegi õige laupäev. Kõigepealt valmistasin kuhja rukkiküpsiseid šokolaaditükkidega ja kohe seejärel "nutella". 

Esimese retsepti "napsasin" Aeti blogist ja teise leidsin Pinteresti kaudu ühelt saksakeelselt saidilt.

Mõlemad lihtsad ja kiirelt valmivad :) Küpsised on mõnusalt krõbedad ning šokolaadikreem iga kell nutellast parem ja muidugi tervislikum ka ;) Pildile sattusid mõlemad koos maasikaga. Šokolaadikreemi on tegelikult väga hea süüa koos odrakaraskiga, mis meil ka äsja ahjust tuli :) Küpsiste juurde kasutaks ma järgmisel korral küll vähem suhkrut. Võibolla on mul väärastunud magusa maitse, kuid minu jaoks oleks piisanud väiksemast kogusest suhkrust :)

Toredat laupäeva!

Perekonnasajand

1918. 

Eesti Vabariigi sünnilinnas elab äsja 8-aastaseks saanud poiss koos oma ema, isa ja väikevennaga. Küllap on ta üsna tavaline poiss oma väikeste tempudega. Kuidas uudis vabariigi sünnist temani jõuab ja mida ta mõtleb? Ei tea, aga Eesti on talle kindlasti väga tähtis. Veel ei tea ta, et lähiaastatel täieneb nende pere kahe tüdruku võrra. Ühtlasi muutub pereelu igaveseks, lüües alatiseks mõra tema hinge. See mõra on justkui mürk, mis ikka ja jälle häbenema või piinlikkust tundma paneb, millest kunagi ei räägita. Palju aastaid hiljem ei anna too kauge lugu tema ainsale lapselapsele ikka rahu ja tänu arhiivimaterjalidele saabub lõpuks selgus. Ausõna vanaisa, sa ei pidanud tegelikult häbenema!

Samal ajal kasvab teises Pärnu peres üks väike tüdruk, kelle isa tahab olla teistest pisut parem, on maalt linna kolinud ja nimetab ennast nüüd saksapäraselt hantvergiks. Tüdruk pole veebruaris 1918 veel 2-aastanegi. Nii, et mälestusi Eesti Vabariigi sünnist kuuleb ta teistelt. Tema vend sünnib juba iseseisvasse Eestisse. Paar aastat hiljem vaatab fotoateljees tehtud piltidelt vastu lainjate heledate lokkidega ja sügavtõsise pilguga imeilus tüdruk. Fotodelt õhkub nii palju tarkust ja arukust. Huvitav,

mida ta küll mõtleb ja millest unistab?

Vastukaaluks linnaelule, elavad hoopis teises Eesti otsas kaunite metsade ja ilusate orgude keskel pisut vanemad poiss ja tüdruk. Poiss sai just nüüd, 23. veebruaril 1918 15- aastaseks ja küllap ei tohiks teda enam poisiks nimetadagi. Tema pere peab talu ja neid  on kokku 7 õde-venda. Tulevikus saab temast vallavanem, ta on maailma kõige sõbralikum ja mõistlikum inimene. Huvitav, kas ta siis juba üht patsidega piigat tunneb? Edaspidi saavad nad igatahes tuttavaks ja rajavad oma elu :) II maailmasõja keeristes ja nõukogude okupatsiooni alguses ei jää muud üle kui riskida ja võtta üheskoos vastu otsus armast kodust põgeneda. Pere jõuab Pärnumaale, kanti kus pole ei mägesid ega orge, on ainult rabad ja sood ... see on justkui Eestimaa Siber. Ent elu siingi on võimalik, peab ainult kannatlik olema ja natuke positiivset meelt säilitama.

Mõttes tekib fotodest ajaliin.

Kas Sina tunned oma perekonnasajandit?

Palju õnne meie Eesti, olgu järgmine sajand õnnest rikkam ja tervisest pakatavam!

Meenutuseks üks kiri 4- aasta tagusest ajast :)

Aasta kokkuvõte

 Aastat on alles veel küll mõned päevad, aga teadagi lendab aeg kiiresti. Seega seekord olen tublim ja teen aasta kokkuvõtmisega algust natuke varem :)

Lugesin 2016. aasta viimast postitust ja peab mainima, et olin küllalt napisõnaline (mitte, et ma muidu eriliselt suure jutuga oleksin...). 2016 oli üldse kummaline aasta ja oli nii mõnigi asi, millega juba siis sotid selgeks oleksin tahtnud saada. Samas täna võin nentida, et asjadel on kombeks laheneda ja kui mitte täpselt plaanipäraselt, siis omal moel ikkagi. Nii, et virisemiseks pole põhjust ja nautin ilusaid hetki, mida elul ka varuks on.

Rõõmsaid laste kilkeid on olnud palju (õigluse huvides peab märkima, et ka porisemist oleme kuulnud). Väga palju kannatlikust on vaja läinud, sest tavapärasteks on saanud oota, kohe; kohe teen; oota, ma loen lehekülje lõpuni; mhmh kohe; miks mina pean seda tegema? jne. Muidu elame ikka mõnusa armastusemulli sees ning kuuleme lastelt tihti kui kallid ja armsad ja parimad me mehega oleme. Väga loodan, et seda veel mõneks ajaks jagub ja puberteet veel viibib :)

Aasta põnevamad ettevõtmised on ikka seotud kodu ja perega: käisime väikestel reisidel kodumaal ja sattusime põigetena ka Lätti, Leetu, lapsed võtsid osa XII noorte laulu- ja tantsupeost "Mina jään" ja olid sellega seoses esimest korda pikemalt kodust ära, tähistasime jaanipäeva rabas matkates ja maalides, lapsed lugesid ohjeldamatult põnevaid raamatuid ja sama tegin ma isegi (kuigi mitte nii ohjeldamatult, sest siis jääks kodus kõik toimetused tegemata), käsitöödest nautisin lastele kleitide kudumist või kudusin mõnuga kindaid, mütse. 

Aasta tegu on see, et võtsin end põhjalikult käsile. Muutsin paljutki ja tunnen end tänu sellele hulga kergemalt (nii otseselt kui kaudselt). Loobusin nii mõnestki harjumusest ja olen päris uhke enda üle!

Aasta blogis oli vaiksem. Mitte, et ma vähe käsitööd teinud oleks, lihtsalt kirjutamisele oli millegipärast raske end sundida. Pilte ikka tegin ning neist üks ja teine jõudis lõpuks isegi blogisse. Rohkem klõpse nägi mu Instagrami konto. Praegu tunnen nagu oleks blogisse siginenud vaikus murtud ja ehk uuel aastal tekitan siiagi taas rohkem pildimaterjali ja ülevaateid oma tegemistest :)

Jõulud olid mõnusad ja perekesksed. Mulle nii meeldib meie ühine aeg ja väikesed traditsioonid, mis aastatega tekkinud. Jõululaupäeva hommikul oli ilm eriliselt ilus ja kiskus kohe mere äärde jalutama. Jõuluõhtul käisime surnuaias ja viisime jõuluterviseid ka sealsetele kallitele. Söömisega üle ei pingutanud. Küpsetasin imeliselt maitsvat pardifileed, juurde pakkusin ahjus küpsenud köögivilju ning väheke veri- ja tanguvorsti. Pärast käis Jõuluvana, kes oli mõistlikult kinke teinud ja meie pere neisse õnneks ei uppunud :) Seekord oli meil külas erakordselt pisikest kasvu südikas Jõulutaat, kes huviga luuletusi kuulas ja ise ka lauludega kaasa aitas. Lõpetuseks pani meid kõiki veel Aliast mängima :)

Rõõmuga tervitades ja mõnusat vana aasta lõppu soovides, 

Triin

Jõulutervitus 2017

Jõulud koputavad uksele. Alles ju aasta algas, alles oli jaanipäev ja nüüd juba jõuluaeg käes. Kuidagi kiirelt on aeg läinud ... või tundub ainult nii? 

Tavapäraselt oleme küpsetanud piparkooke, majoneesiküpsiseid, koju jõulumeeleolu loonud ja ka kuuse nüüdseks ära ehtinud. Pühadeks on ettevalmistused tehtud ja võin täitsa rahuliku südamega seekord öelda, et ükski toimetus pole jäänud viimasele minutile ning saame jõuluaega rahulikult nautida :) 

Seega parimad jõulusoovid, südamerahu ja mõnusat olemist oma kõige kallimate seltsis!

Reis Lätti väikese põikega Leetu

Meie perele meeldib väikeseid reisikesi teha. Kaugele me enamasti ei sõida, aga suvel kohe peab kodust natuke eemale saama :) Põhja-Läti on meil üsnagi läbi sõidetud ja seepärast vaatame juba mitmendat suve natuke kaugemale. Eelmisel aastal tegime paaripäevase reisi Kuramaale ja ka siin blogis sai seda pisut kajastatud. Sel korral otsustasime pikemaks ajaks minna, et kõike ikka rohkem näha :) Niisiis pakkisime ühel õhtul kohvrid, ärkasime järgmisel hommikul päris vara ja keskpäevaks olime juba Ventspilsis. Esmalt seadsime sammud randa. Meri oli üllatavalt tuuletu, ilm mõnusasti soe ja ujumine tundus päris ahvatlevana. Isegi +17 kraadine merevesi ei suutnud heidutada ja nõnda me sinna viskusime :) Pärnus pole ma üldjuhul 17 kraadiga vette nõus minema (lihtsalt ei taha kilomeetrit madalas jahedas vees kõndida), aga Ventspilsis läheb ju kiirelt sügavaks ning ujumise saab hetkega teoks teha. Pärast jalutasime parkides, nautisime linna ja muidugi ei saanud ilma lastelinna külastuseta. 

Veemaailm Ventspilsi rannapargis

Õhtuks sõitsime edasi Liepajasse, kuhu olime endale mõnusa hotellitoa broneerinud (lausa kolmeks ööks). Jõudsime õhtul veel linnas jalutada ja mõned eelmisest aastast tuttavad kohad üle vaadata. 

Liepaja rannapark ja selle ümbrus on ontlikult korras ja puhas. Seevastu kõik, mis jääb rannast eemale, on üsnagi keskpäraselt korras või suisa räämas. Mida rohkem Karosta poole sõita, seda õnnetuma olemisega majad rivis seisavad. Ent sellele kõigele vaatamata on linn minu südame küll võitnud. Tegelikult kogu meie pere südame :) Siin mõned näited linna kaunimast osast.

Järgmisel hommikul oli ilm pehmelt öeldes tuuline ;) Seda vahvam oli mõte Karosta muulile minekust. Ja me ei pidanud pettuma, lained olid uhked ning tuul pillutas neid ka muulile! 

Karosta linnaosa ise on päris kole ja nõukaaegsed kortermajad korrast ära. Samas on seal ka tsaariajast pärinevaid oluliselt ilusamaid hooneid, uhkete kuldsete kuplitega kirik ja eriti vahva Karosta sild. Nii, et tasub igati külastamist :)

Karosta sild

Minna tasus ka Liepaja järve äärde, kuhu viib puidust laudtee ja vaadet sai nautida tornist. Kevadisel ajal pidavat seal hulgaliselt veelinde olema, praegu oli elu järvel üsna vaikne. Üksik kalamees vaid toimetas eemal paadis. 

Ka Liepajas jätkus lastele hulgaliselt tegevust mänguväljakul. Nii suurel hulgal inimesi, kui sealses lastepargis, polegi meil õnnestunud enne mänguväljakutel näha. Sellegipoolest oli kogemus vaid positiivne ja tegevust lastele jagus :) 

Liepaja on uhke oma merevaiguvärvides kontserdimaja üle. Samuti on mõned aastad tagasi valminud merevaigukell (liivakella põhimõttel). Selle tegemiseks paluti linnarahval annetada rannast leitud merevaigutükikesi, nendest tükkidest valmiski kell :)

Liepaja Kontrerdimaja

Merevaigukell

Ühe päeva veetsime ka Leedu kuulsas kuurortlinnas Palangas. Laste jaoks oli see esimene kord Palangas ja muidugi jättis kõik neile hea mulje. Väidetavalt olid sealsed lained veelgi kõrgemad kui Liepajas. Vesi aga oli palju jahedam ning ujuma ei kutsunud, lainetes sai siiski mängida.

Käisime ka Birute pargis ja saime väga toreda elamuse võrra rikkamaks. Pargis jalutades möödus meist pisut eemalt kaks metskitse. Fotokas oli just hetkeks käest pandud ja pildile seda kõike ei saanud, aga elamus oli ikka ülim! Ussikuningale tegime ka pai ja uskumuse kohaselt peaksime Palangasse kunagi tagasi jõudma. 

Tagasiteel koju külastasime veel Kuldiga linna ja vaatasime uuesti üle Euroopa kõige laiema joa. Venta juga on küll madal (vaid ca 2 m), see-eest aga tervelt 249 meetrit pikk (suurvee ajal isegi 270 m). 

Kuna eelmise aasta postituses oli Kuldigast pikemalt juttu, siis siinkohal rohkem ei räägigi ja lisan vaid paar fotot Kuramaa hertsog Jakobiga :)

Tagasitee Riia poole kulges rõõmsalt. Omamoodi seltskond võttis meid vastu Sabiles. Külarahvas on muruplatsile meisterdanud nukkudest seltskonna. Esmapilgul mööda sõites tundub, et siin on mingi külapidu ... Aga ei, hoopiski kirevates riietes nukud! Püüdsid pilku ja möödasõitvad autod muudkui peatusid :)

Kokkuvõtteks saime hulgaliselt mõnusaid elamusi, mida tore meenutada. Saime rõõmuga puhata ja ammutada endasse uut energiat, mida heas seltskonnas reisid kuhjaga annavad :) 

Ja ehk andsime teist kellelegi mõtte teha üks väike reisike Lätti? 

Head jaanipäeva!

Ilusat jaanipäeva!

Meie pere tähistas seekord jaane hoopis teistsugusel moel - jaanitule asemel veetsime aega rabas. Eilne imeilus päikseline päev ja õhtu olid selleks just sobivad. Palju kaunist loodust, oma kallis pere, soe päike ja ei ühtki sääske - mida muud veel soovida! 

Lisaks sellele tuli tüdrukutel mõte pisut rabas maalida ja oma suure innuga ajasid mullegi isu peale. Varusime endale lõuendid, õlivärvid, hulga pintsleid ning lasime kätel käia :) Kunstikriitik oli meil ka omal kaasas, kuid kriitika asemel jagas ta pigem hoopis kiitust ... Siiski arenemisruumi on veel oi kui palju ...

Rõõmsat jaaniaja jätku!

2016 lõpetuseks

Aasta lõpetuseks näitan vahvaid järjehoidjaid, mida lastele nüüdseks päris mitmeid meisterdanud olen. Meie lastel kipub ikka nii juhtuma, et järjehoidjad pannakse kuskile ja nõnda nad ühel hetkel kaovad. Väikeste öökullidega järjehoidjad loodetavast nii kergesti ära ei kao :) Ja vaja läheb neid mitmeid, sest meie pere lapsed on suured lugejad. Viimati ületasid nad uudistekünnise Pärnu Keskraamatukogu lastelehel, kui siia klõpsata, saate teiegi lugeda :)

Olemegi taas andnud oma panuse möödunud aastasse, astunud nii mõnegi jalajälje, mida loodetavasti on ka edaspidi tore meenutada :)

Rõõmsat aastavahetust!

Kohtumiseni uuel aastal!

Jõulutervitus 2016

Imelik on soovida häid jõule, kui kätte tuleb võtta vihmavari ning õues vaheldub hall vaid veel hallimaga. Pilved on vastu maad ja suruvad oma halli hingust veelgi maad

ligi. Minu isa sünnipäevaks (mis oli möödunud pühapäeval) on sageli lumi maas olnud või vähemalt aimdus sellest. Seekord otsisime tüdrukutega surnuaias kohta, kus astuda, sest igal pool valitses sünge sopp. 

Ootan valget ja helget. Samamoodi on lastega. Meil siin kurdetakse, et jõulutunnet justkui pole. Õnneks vahepeal see siiski väheke piilub. Piilus kooli jõulukontserdil ja piilus kuuse ehtimisel. Võibolla nüüd hakkab natuke rohkem ka piiluma :) Ehk ... lapsed ju ootavad. 

Vaatamata väljas valitsevale süngusele soovin kõigile kauneid pühi! 

Lootust ju on, et tuleb ka jõulurõõm kui endas on piisavalt soojust ja oskust seda tunda :) 

Üks sall, mitu nägu

Salli, mida nüüd näitan, kudusin tegelikult valmis juba mitu kuud tagasi. Töid tuli vahele ja nõnda ta viimistlemata seisis. Nüüd võtsin kätte ja tegin ta korda :) 

Lõng oli toredasti kirju ja ahvatlev. 

Välja  tuli mõnus tiibuline rõngassall.

Lõng: Zitron Filigran color(100% villane, 100g / 600m)

Nüüd, kus loodus aina tuhmimaid toone võtab, on kirju sall päris toredaks värvilaiguks :)

Jagan veel ka laste uut tegu :) Suurte lugejatena otsustasid nad ka ise blogima hakata ning kirja panna arvamusi/mõtteid/soovitusi loetud raamatutest. Näha saab SIIT. 

Maailma parim vanaisa :)

Täna on vanavanemate päev. Mul on olnud üks suurepärane vanaisaga, tegelikult teine samuti, aga kahjuks lühikest aega. Üht oma vanaema pole ma näinud ja teist eriti ei mäleta. Aga juttude järgi tean, et kõik nad olid toredad ja armsad inimesed. Nõnda on üks meie tütardestki saanud osa oma nimest minu vanaema järgi.

Mõtlesin, et kirjutan seekord oma vanaisast, maailma parimast vanaisast. Meil temaga oli väga eriline side ja mul oli õnn päevast päeva tema kõrval olla 12,5 aastat. Väga väärtuslik ja eriline aeg. Paljuski avastasin maailma ühes vanaisaga. Ta õpetas mind uisutama, rääkis kõige erilisemaid enda väljamõeldud jutukesi haldjatest ja rebastest, tegi maailma parimat kartulit ja kastet (üks minu lapsepõlvemaitseid), lubas mul lõputult süles istuda, käis minuga rannas ja parkides kiikumas, aitas õunapuu tipust kätte saada kõige mahlasema õuna ja lihtsalt oli olemas :) Ta talus ära kõik väikese või pisut suurema lapse rumalused, kui välja arvata põhjendamatu nutt või jonn. Nii ma teadsin üsna hästi, et vanaisaga ei maksa joriseda :) Tal oli öökapil väike topsike kopikatega ja kui mul tekkis soov jäätist osta, sain sealt alati vajaliku summa. 

Mul ei lähe ealeski meelest ära esimese kooliaasta esimene vaheaeg, kus pärast tunnistuse saamist koju rutates leidsin eest elevil vanaisa. Ta oli avastanud, et jõel on jää peal ja me läksime uisutama! Ema oli pärast tohutult pahane, et vanaisa sellise tembu tegi. Jää nimelt oli olnud väga õhuke ja tegelikult oleks kergesti võinud õnnetus juhtuda ... 

Ma võisin lõputult esitada küsimusi vanaisa lapsepõlve kohta, vaadata tema nooruspõlve albumeid, istuda ja suuril silmil kuulata, kui mõned tema sõbrad või tuttavad külla tulid ja endiseid aegu meenutasid. 

Praegu on meie lastel samamoodi hästi "vedanud". Neil on üks vanaema ja üks vanaisa, kes on nende jaoks maailma parimad! Nad on juba saanud väga häid õppetunde oma vanavanematelt ja ma olen päris kindel, et need on lastel meeles ka aastate pärast :)

Kallis vanaisa, Sa oled ikka maailma parim!

Toredat vanavanemate päeva!

Me läheme nüüd oma vanaema kallistama!

Kuramaal

Aeg möödub suurel kiirusel. Seekord talletan mõned hetked ilusatest reisidest meie lõunanaabrite juurde. Ma ei mäletagi täpselt kui kaua juba oleme plaaninud külastada Ventspilsi. Igatahes üle 10 aasta küll ja teatavatel põhjustel oli see siiani natuke keerukas. Lisaks on umbes niisama pikalt olnud plaan minna Kuldiga linna, mis jääb sisemaale Liepaja ning Ventspilsi vahele. Sel suvel tegime lõpuks teoks oma pikaajalised unistused :)

Esimesena käisime Kuldigas, mis on kunagi lühikest aega olnud ka Kuramaa pealinn. Tol kaugel ajal valitses Kuramaad hertsog Jakob. 

Teises ajas kuulsa hertsog Jakobiga

Hertsog Jakob tänapäevase kaaslasega

 Imeilus Kuldiga linnake on võrratu Venta jõe kaldal, kust lisaks voolab läbi Venta väike sõsar Alekšupite. Palju vanu maju, mis ammustest aegadest pole värvi näinud, kuid siiski nii "elus" tunduvad.  

Üks tüüpilisi tänavaid kesklinnas ...

Ja kuigi paljud majad on tõepoolest räämas, olid akendel lilled ja tekkis tunne, et nii just peabki olema, tühja sest värvist ...

Jalakäijate tänav kesklinnas

Linnaväljak

Mitmel põhjusel on linnake päris eriline: 1. Venta jõel olev juga on Euroopa kõige laiem oma 249 meetriga ja 2. Linna läbiv Alekšupite jõgi voolab majade vahelt justkui Veneetsias.

Kuulus Venta jõgi ja punastest tellistest sild, mis ehitati 19. sajandil ja tehti nii lai, et 2 tõlda saavad üksteisest vabalt mööduda. Nüüd teevad seda 2 autot ... 

Venta juga sillalt vaadeldes

Alekšupite kiirevooluline jõgi läbi linna voolamas

 Vahel on pikaajaliste unistustega see lugu, et need võivad olla võimsamad kui tegelikkus. Õnneks oli Kuldiga täpselt unistuste vääriline ja pigem isegi veel armsam kui me arvata oskasime :) Meie igatahes soovitame :)

Järgmine ootamatult armsa olemisega linn oli Liepaja. Sellest linnast ei osanud me suurt midagi oodata. Fotod ja linnavaated olid kahetise mulje jätnud, kord ilusa, kord kui kummalise jäänuki nõukaajast. Ja nagu öeldakse, mulje võib olla petlik. Liepaja võlus meid esimesest hetkest alates ja võitis meie südamed :) Lapsi võlus tuul, mis võimsaid vahutavaid laineid randa kandis. Ja kuna meri ei olnudki väga külm (+17), siis sai seal lõputult laintega kulli mängida.

Isegi Liepajast leidsime sini-must-valge

 Linn oli hästi ligipääsetav ka erivajadustega inimestele. Kõnniteedel oli mõeldud pimedatele ja ka rannas oli nende jaoks kogu rannaala tutvustus. Ujuma oli võimalik minna ka ratastoolis liikujatel.

Spetsiaalsed ratastoolid ujuma minekuks

Rannaala tutvustus pimedatele

 Lätlastel on suurepärane anne teha lilledega imesid, siin üks näide Liepajast ...

 Ja mis Liepajas käik see ilma Karosta linnaosa külastuseta oleks. Nõukaajal sõjaväelinnaosana tuntud ala on siiani hoopis teisest ajast. Vanad viiekordsed pooleldi lagunenud majad ja siis korraga majade vahel kudsete kuplitega uhke õigeusukirik.

Kahjuks sattusime Karostale õhtusel ajal ning seetõttu jäi Karosta vanglaga tutvumata. Küll aga käisime muulil tuult trotsimas :)

 Paljude poolt kiidetud Ventspils oli tõepoolest ilus, aga võrdluses Liepajaga jäi viimane ikkagi peale :) Lapsed olid Ventspilsist loomulikult väga võlutud, sest nende jaoks oli seal rikkalikult erinevaid atraktsioone, toredaid võimalusi ja loomulikult suured lained. 

Ventspilsi lastelinnakus oli palju vahvaid lustimisvõimalusi. Pildil meie laste lemmik.

 Ventspilsi lehmadest ei hakkagi pilte panema, neid teab vist juba iga eestimaalane :)

Edasi liikusime Kolka tipu poole. Teele jäi veel üks NSVL ajast pärit kummaline koht, mis pisut kõhedustki tekitas. Irbenes on raadioteleskoop, millest nõukaajal vaenulikku läänt jälgiti. Praegusel ajal vaatavad siit Läti teadlased kosmosesse. Teleskoobi juurde sõites jäi tee äärde terve jagu lagunenud kortermaju. Ei ühtki akent ega ust pole enam majadel alles, veel on märgata tapeediosakesi ja tubade värvilahedusi. Loodus hakkab siiski oma tagasi võtma: teedest ja katustest kasvavad puud ja põõsad läbi. 

Edasi sõitsime Kolka tippu, vaatasime Läänemere ja Riia lahe kohtumispaika ning tulime Jurmala kaudu koju tagasi. Mõnus reis eranditult heade emotsioonidega. 

 Ilusat suve jätku!

Eks järgmisel korral tuleb jälle käsitöine postitus. Tasapisi ikka teen ka midagi :)