Enne jõule ilmus palju toredaid raamatuid, milledest mõne soetamine mulle tähtis tundus. Üks neist oli "Musterloomad", autoriteks Anu Raud, Anu Kotli ja Kotomi Hayashi ning teine "Kadri-Katariina" Enn Säde sulest.
Tänu esimesele proovisin ära kirjatud mustris loomakese kudumise ja valmis meie väike nimetu jõulupõrsas :)
Et meie pere suurte lugejatega sammu pidada, sättis põrsaski ennast laste jõulukinkide otsa. Küllap temastki üks lugeja tuleb :D
Täitsa vahva oli seesugust toredat isendit kududa. Muidugi on raamatus hulgaliselt paeluvaid mustreid veelgi vahvamate tegelastega :) Hea võimalus ära kududa kinnastest jäänud lõngajupid.
Teine, minu jaoks väga suure emotsionaalse väärtusega raamat oli Enn Säde "Kadri-Katariina". Raamatus kõneleb autor ühe Pärnu tänava ja selle inimeste (kaasaarvatud enda) loo läbi aastate. Ja muidugi ei piirdu lugu ainult tänavaga, vaid viib meid ka sellest kaugemale. Peamiselt on juttu II maailmasõja aegadest ning aastatest enne ja pärast seda. Minu lapsepõlv möödus samal tänaval 80-ndatel. Minu ema aga on autori kaasaegne ning meie perekonnalugu on Kadri tänavaga tihedalt seotud. Raamatust leidsin lõigukese oma vanaisast ja vaarisast ning sellestki, kuidas mu ristiema aeda vene lennuk kukkus. Seega viis raamat mind rändama ajas tagasi. Kõndisin mõttes läbi raamatus juttu olnud majadest ja nende inimestest, kelledest nii mõnedegi nimed tuttavad olid.
Kummaline, just praegu tunnen end kõndivat samal tänaval, loendades lompe, mis mu igapäevasele kooliteele jäävad. Ema on öelnud, et lompidesse astuda ei tohi ja mööda astuda on pea võimatu, sest neid on loendamatul hulgal. Kõndides saavad jalad ikkagi päris poriseks. Sügiseti porisel ja suviti tolmaval kruusateel sai kõndida veel 1989. aastal, siis lõpuks tuli meie tänavale asfalt :)
Selline meenutus 2018. aasta lõpuks :)
Vannitoas kuivab hetkel enne jõule valminud kampsun. Ehk jõuan sellegi blogisse enne aastalõppu riputada :) Lugejad-tüdrukud seadsid juba sel aastal loetud raamatud pingeritta, kel huvi,
saab siit kaeda.