Saturday, February 24, 2018

Perekonnasajand

1918. 
Eesti Vabariigi sünnilinnas elab äsja 8-aastaseks saanud poiss koos oma ema, isa ja väikevennaga. Küllap on ta üsna tavaline poiss oma väikeste tempudega. Kuidas uudis vabariigi sünnist temani jõuab ja mida ta mõtleb? Ei tea, aga Eesti on talle kindlasti väga tähtis. Veel ei tea ta, et lähiaastatel täieneb nende pere kahe tüdruku võrra. Ühtlasi muutub pereelu igaveseks, lüües alatiseks mõra tema hinge. See mõra on justkui mürk, mis ikka ja jälle häbenema või piinlikkust tundma paneb, millest kunagi ei räägita. Palju aastaid hiljem ei anna too kauge lugu tema ainsale lapselapsele ikka rahu ja tänu arhiivimaterjalidele saabub lõpuks selgus. Ausõna vanaisa, sa ei pidanud tegelikult häbenema!

Samal ajal kasvab teises Pärnu peres üks väike tüdruk, kelle isa tahab olla teistest pisut parem, on maalt linna kolinud ja nimetab ennast nüüd saksapäraselt hantvergiks. Tüdruk pole veebruaris 1918 veel 2-aastanegi. Nii, et mälestusi Eesti Vabariigi sünnist kuuleb ta teistelt. Tema vend sünnib juba iseseisvasse Eestisse. Paar aastat hiljem vaatab fotoateljees tehtud piltidelt vastu lainjate heledate lokkidega ja sügavtõsise pilguga imeilus tüdruk. Fotodelt õhkub nii palju tarkust ja arukust. Huvitav,
mida ta küll mõtleb ja millest unistab?

Vastukaaluks linnaelule, elavad hoopis teises Eesti otsas kaunite metsade ja ilusate orgude keskel pisut vanemad poiss ja tüdruk. Poiss sai just nüüd, 23. veebruaril 1918 15- aastaseks ja küllap ei tohiks teda enam poisiks nimetadagi. Tema pere peab talu ja neid  on kokku 7 õde-venda. Tulevikus saab temast vallavanem, ta on maailma kõige sõbralikum ja mõistlikum inimene. Huvitav, kas ta siis juba üht patsidega piigat tunneb? Edaspidi saavad nad igatahes tuttavaks ja rajavad oma elu :) II maailmasõja keeristes ja nõukogude okupatsiooni alguses ei jää muud üle kui riskida ja võtta üheskoos vastu otsus armast kodust põgeneda. Pere jõuab Pärnumaale, kanti kus pole ei mägesid ega orge, on ainult rabad ja sood ... see on justkui Eestimaa Siber. Ent elu siingi on võimalik, peab ainult kannatlik olema ja natuke positiivset meelt säilitama.

Mõttes tekib fotodest ajaliin.
Kas Sina tunned oma perekonnasajandit?

Palju õnne meie Eesti, olgu järgmine sajand õnnest rikkam ja tervisest pakatavam!
Meenutuseks üks kiri 4- aasta tagusest ajast :)


LinkWithin

Related Posts with Thumbnails