2020

 Seekord mõtlesin pikalt, kas hakata aasta kokkuvõtet kirjutama või mitte. Eelmisel aastal jätsin vahele. Ent see oli kahtlemata üks eriline aasta. Igas mõttes ... ja väärib ajaloo huvides siiski kirja panemist.

 Kui aasta alguses tundus kõik Hiinas toimuv kauge, siis paraku märtsis tuli silmitsi seista hoopis teise olukorraga. Napilt enne eriolukorra algust saime õnneks ära pidada tüdrukute sünnipäeva. Sealt edasi tuli arvestada 2+2 reegliga, sõnavarasse tulid sellised mõisted nagu nakkuskordaja, ja eneseisolatsioon. Lapsed pidid harjuma distantsõppega ja koolis käimine muutus ilmselt paljudes peredes helesiniseks unistuseks. Meil igatahes oli ja on siiani tegemist kahe koolifänniga! Nad päriselt armastavad kooli ja õppimist ja oma õpetajaid, nad tahavad koolis käia. Jätkuks vaid headel õpetajatel jaksu jätkata sel ebakindlal ajal kui ei tea, mida homne päev toob! 

See on aasta, kus on olnud palju pettumusi, vaidlusi  ja vastandumisi. Räägitakse asjadest, veendakse teisi milleski, jagatakse infot vandenõuteooriatest ning siis vihastatakse, vaieldakse ja veendakse uuesti milleski. See on mind tõeliselt ära tüüdanud kuivõrd palju jampsi ja õelust võib sotsiaalmeedia genereerida. Vahel paneb ikka tõsiselt silmi pööritama. Ja siis on tore võtta kätte kudumine või mõni heegeltöö. Süveneda sellesse, unustada kõik jamad ja lihtsalt kududa, mõelda omi mõtteid. See on justkui meditatsioon, mis päeva ilusamaks teeb. Käsitööd ei saa ju teha pahuralt, siis ei tule sellest midagi head :) Nii, et päevas üks mediteeriv kudumine ja ongi kõik palju parem. Vähemalt mõneks ajaks ununeb see, mis meie ühiskonnas parasjagu toimub, kes kelle kohta midagi inetut ütleb või missuguse "vapustava mõtteteraga" jälle välja tullakse. Siin ongi minu selle aasta viimane kudumistöö ...

Lapsed pidid seal aastal paljus pettuma, sest lisaks koolis käimise võimalusele jäid ära nii mõnedki üritused ja reisid. Üks laps oleks pidanud aprillis sõitma USAsse võistlusele, oi kuidas ta seda ootas ja missugune tohutu pettumus oli reisi ära jäämine. Kolm meie perest pidid juunis minema Tšehhi tantsuvõistlustele, kuid seegi jäi ära.

Õnneks säilis eriolukorra ajal vähemalt võimalus perega õues viibida. Ja seda me kasutasime, jalutasime iga päev mitmeid kilomeetreid, leidsime üles hulgaliselt geopeituseid, rääkisime ilmaelust üleüldiselt, kõndisime paikades, kuhu varem polnudki sattunud ja veetsime pereringis toredasti aega. Suvel sai natuke vabamalt hingata ja õnnestus väike reisike Lätti. Veetsime 3 toredat suvepäeva päikselises Liepajas. Külastasime pisikest ja väga armast Kuldiga linna, trotsisime tuuli Ventspilsis ja nautisime hetki Kolka tipus.

Sügisel oli tüdrukutel õnne mõned kuud ka koolis käia, vahepeal väikese distantsõppe pausiga ja nüüd on lootust, et pärast vaheaega saab taas kooli. Ka said nad vahepeal käia trennides ning üks meil hakkas lisaks muule laskmist õppima. Selles osas läheb tal nii hästi, et pidi juba võistluselegi minema ... aga detsembris tulid ju jälle piirangud ja muidugi jäi võistlus ära. See aasta ongi õpetanud, et liiga suurt õhinat ei maksa tunda, kõik võib hetkega muutuda. Nii, et kõige olulisem on oskus nautida hetke :) 

Jaa ... see kaunikesti kena numbriga aasta jääb kindlasti meelde. Meie peres püsisid kõik küll õnneks terved ja loodan, et see nii ka jääb :) Ma ise õppisin sel aastal palju-palju uut ja põnevat. Tegin asju, mida ma varem teinud polnud,  lugesin tarku raamatuid, mida ma varem lugenud polnud, osalesin mitmetel põnevatel veebikoolitustel ja ühel väga huvitaval teabepäeval, mis polnudki veebis! Mõelda, kuidas me praegusel ajal rõõmustame silmast-silma kohtumiste üle ja kui erilised need on! Aastas oli ärevustki, kuid õnneks olid olemas ka head inimesed, kes toetasid vajalikul hetkel. 

Aa ja veel väga oluline fakt :) Sel aastal sai minust meie pere kõige lühem liige :D Mõned siin otsustasid kordamööda kasvada ja minust mööda minna. See polnud ka muidugi eriti keeruline, sest 164 cm pole mingi ületamatu takistus :D 

Nõnda siis ... meil kõigil on omad unistused ja soovid. Soovingi, et need täituksid ja aasta pärast saaks öelda, et näe, unistused ongi täitunud või soovitu kätte tulnud! Ja elu on jälle ilusamaks muutunud :)

Niisiis püsigem ikka terved ja ärgem unustagem unistada:)

Toredat aastavahetust ja head uut aastat!

Aasta kokkuvõte

 Aastat on alles veel küll mõned päevad, aga teadagi lendab aeg kiiresti. Seega seekord olen tublim ja teen aasta kokkuvõtmisega algust natuke varem :)

Lugesin 2016. aasta viimast postitust ja peab mainima, et olin küllalt napisõnaline (mitte, et ma muidu eriliselt suure jutuga oleksin...). 2016 oli üldse kummaline aasta ja oli nii mõnigi asi, millega juba siis sotid selgeks oleksin tahtnud saada. Samas täna võin nentida, et asjadel on kombeks laheneda ja kui mitte täpselt plaanipäraselt, siis omal moel ikkagi. Nii, et virisemiseks pole põhjust ja nautin ilusaid hetki, mida elul ka varuks on.

Rõõmsaid laste kilkeid on olnud palju (õigluse huvides peab märkima, et ka porisemist oleme kuulnud). Väga palju kannatlikust on vaja läinud, sest tavapärasteks on saanud oota, kohe; kohe teen; oota, ma loen lehekülje lõpuni; mhmh kohe; miks mina pean seda tegema? jne. Muidu elame ikka mõnusa armastusemulli sees ning kuuleme lastelt tihti kui kallid ja armsad ja parimad me mehega oleme. Väga loodan, et seda veel mõneks ajaks jagub ja puberteet veel viibib :)

Aasta põnevamad ettevõtmised on ikka seotud kodu ja perega: käisime väikestel reisidel kodumaal ja sattusime põigetena ka Lätti, Leetu, lapsed võtsid osa XII noorte laulu- ja tantsupeost "Mina jään" ja olid sellega seoses esimest korda pikemalt kodust ära, tähistasime jaanipäeva rabas matkates ja maalides, lapsed lugesid ohjeldamatult põnevaid raamatuid ja sama tegin ma isegi (kuigi mitte nii ohjeldamatult, sest siis jääks kodus kõik toimetused tegemata), käsitöödest nautisin lastele kleitide kudumist või kudusin mõnuga kindaid, mütse. 

Aasta tegu on see, et võtsin end põhjalikult käsile. Muutsin paljutki ja tunnen end tänu sellele hulga kergemalt (nii otseselt kui kaudselt). Loobusin nii mõnestki harjumusest ja olen päris uhke enda üle!

Aasta blogis oli vaiksem. Mitte, et ma vähe käsitööd teinud oleks, lihtsalt kirjutamisele oli millegipärast raske end sundida. Pilte ikka tegin ning neist üks ja teine jõudis lõpuks isegi blogisse. Rohkem klõpse nägi mu Instagrami konto. Praegu tunnen nagu oleks blogisse siginenud vaikus murtud ja ehk uuel aastal tekitan siiagi taas rohkem pildimaterjali ja ülevaateid oma tegemistest :)

Jõulud olid mõnusad ja perekesksed. Mulle nii meeldib meie ühine aeg ja väikesed traditsioonid, mis aastatega tekkinud. Jõululaupäeva hommikul oli ilm eriliselt ilus ja kiskus kohe mere äärde jalutama. Jõuluõhtul käisime surnuaias ja viisime jõuluterviseid ka sealsetele kallitele. Söömisega üle ei pingutanud. Küpsetasin imeliselt maitsvat pardifileed, juurde pakkusin ahjus küpsenud köögivilju ning väheke veri- ja tanguvorsti. Pärast käis Jõuluvana, kes oli mõistlikult kinke teinud ja meie pere neisse õnneks ei uppunud :) Seekord oli meil külas erakordselt pisikest kasvu südikas Jõulutaat, kes huviga luuletusi kuulas ja ise ka lauludega kaasa aitas. Lõpetuseks pani meid kõiki veel Aliast mängima :)

Rõõmuga tervitades ja mõnusat vana aasta lõppu soovides, 

Triin