Seekord mõtlesin pikalt, kas hakata aasta kokkuvõtet kirjutama või mitte. Eelmisel aastal jätsin vahele. Ent see oli kahtlemata üks eriline aasta. Igas mõttes ... ja väärib ajaloo huvides siiski kirja panemist.
Kui aasta alguses tundus kõik Hiinas toimuv kauge, siis paraku märtsis tuli silmitsi seista hoopis teise olukorraga. Napilt enne eriolukorra algust saime õnneks ära pidada tüdrukute sünnipäeva. Sealt edasi tuli arvestada 2+2 reegliga, sõnavarasse tulid sellised mõisted nagu nakkuskordaja, ja eneseisolatsioon. Lapsed pidid harjuma distantsõppega ja koolis käimine muutus ilmselt paljudes peredes helesiniseks unistuseks. Meil igatahes oli ja on siiani tegemist kahe koolifänniga! Nad päriselt armastavad kooli ja õppimist ja oma õpetajaid, nad tahavad koolis käia. Jätkuks vaid headel õpetajatel jaksu jätkata sel ebakindlal ajal kui ei tea, mida homne päev toob!
See on aasta, kus on olnud palju pettumusi, vaidlusi ja vastandumisi. Räägitakse asjadest, veendakse teisi milleski, jagatakse infot vandenõuteooriatest ning siis vihastatakse, vaieldakse ja veendakse uuesti milleski. See on mind tõeliselt ära tüüdanud kuivõrd palju jampsi ja õelust võib sotsiaalmeedia genereerida. Vahel paneb ikka tõsiselt silmi pööritama. Ja siis on tore võtta kätte kudumine või mõni heegeltöö. Süveneda sellesse, unustada kõik jamad ja lihtsalt kududa, mõelda omi mõtteid. See on justkui meditatsioon, mis päeva ilusamaks teeb. Käsitööd ei saa ju teha pahuralt, siis ei tule sellest midagi head :) Nii, et päevas üks mediteeriv kudumine ja ongi kõik palju parem. Vähemalt mõneks ajaks ununeb see, mis meie ühiskonnas parasjagu toimub, kes kelle kohta midagi inetut ütleb või missuguse "vapustava mõtteteraga" jälle välja tullakse. Siin ongi minu selle aasta viimane kudumistöö ...
Õnneks säilis eriolukorra ajal vähemalt võimalus perega õues viibida. Ja seda me kasutasime, jalutasime iga päev mitmeid kilomeetreid, leidsime üles hulgaliselt geopeituseid, rääkisime ilmaelust üleüldiselt, kõndisime paikades, kuhu varem polnudki sattunud ja veetsime pereringis toredasti aega. Suvel sai natuke vabamalt hingata ja õnnestus väike reisike Lätti. Veetsime 3 toredat suvepäeva päikselises Liepajas. Külastasime pisikest ja väga armast Kuldiga linna, trotsisime tuuli Ventspilsis ja nautisime hetki Kolka tipus.
Jaa ... see kaunikesti kena numbriga aasta jääb kindlasti meelde. Meie peres püsisid kõik küll õnneks terved ja loodan, et see nii ka jääb :) Ma ise õppisin sel aastal palju-palju uut ja põnevat. Tegin asju, mida ma varem teinud polnud, lugesin tarku raamatuid, mida ma varem lugenud polnud, osalesin mitmetel põnevatel veebikoolitustel ja ühel väga huvitaval teabepäeval, mis polnudki veebis! Mõelda, kuidas me praegusel ajal rõõmustame silmast-silma kohtumiste üle ja kui erilised need on! Aastas oli ärevustki, kuid õnneks olid olemas ka head inimesed, kes toetasid vajalikul hetkel.
Aa ja veel väga oluline fakt :) Sel aastal sai minust meie pere kõige lühem liige :D Mõned siin otsustasid kordamööda kasvada ja minust mööda minna. See polnud ka muidugi eriti keeruline, sest 164 cm pole mingi ületamatu takistus :D
Nõnda siis ... meil kõigil on omad unistused ja soovid. Soovingi, et need täituksid ja aasta pärast saaks öelda, et näe, unistused ongi täitunud või soovitu kätte tulnud! Ja elu on jälle ilusamaks muutunud :)
Niisiis püsigem ikka terved ja ärgem unustagem unistada:)
Toredat aastavahetust ja head uut aastat!