Premeerisin end ... kudusin pitsilise boolero.
Sobiva lõnga leidsin talvel kohalikust lõngapoest, kui ühel järjekordsel lõngaostul olin. Otsisin tookord ühe teise kudumi jaoks lõnga, aga leidsin hoopis selle imekauni lõnga - Alvita Iris nimelise.
Nüüd, juulikuu esimestel päevadel, jõudiski järg boolero kätte. Otsisin lõngatokid välja, veeretasin neid päris pikalt käes ja nuusutasin uue lõnga erilist lõhna ... nii saabub mul tavaliselt üsna pea visioon, missugust mustrit on sobiv kasutada. Lappasin mitu korda läbi "Haapsalu sall" raamatu, kuid sobivat ei leidnud. Kauneim võimalik muster oli seekord raamatus "Pitsilised koekirjad". Seda nähes teadsin kohe, et minu boolero jaoks on parim vaid too muster. Raamatus (1978.a, trükk) on ta numbri all 190.
Ja meenutab vesiroose ...
Kududes kangastusid taas mõned seigad varasemast. Mäletan, et lapsena olid valged vesiroosid minu jaoks justkui kuninglikud lilled. Kasvasid sügaval vees, ükski lapsekäsi nendeni ei ulatund ... ja nad olid nii suurejoonelised.
Kord on mul siiski õnnestunud vesiroosiõit puudutada, viie aastaselt ... ooo missugune tunne see oli ... eriline hetk on mul siiani väga hästi meeles :)
Teine, suisa ahhaa elamus, oli vast aastat 10 tagasi, kui Pärnus jõe ääres jalutades avastasime õitsvad vesiroosid ... suursugused õied ehtisid jõekallast oma imelisel moel :)
Boolero ääred heegeldasin kinnissilmustega üle, et need veelgi paremini hoidma hakkaksid.
Huvitav on see, et pärast pesu lõhnab lõng imehästi ... tal ongi justkui lillelõhn.
Põhimuster: Pitsilised koekirjad nr 190, ääremuster nr 132
Vardad: nr 3,5 ja 5
Imeilusat suve jätku!