Peenikese häälega sõber

"See lõngast juustega nukk on Sipsik. Ta elab."
Ja korraga ütles peenike hääl:
"Palju õnne sünnipäevaks!"
(Eno Raud "Sipsik")

Lapsepõlve lemmikraamatud jätavad oma jälje ja nii me ihkame nendest saadud meeleolud edasi anda ka oma lastele. "Sipsik" on just üks selline raamat :) Mõnusad ja õpetlikud lood, mis isegi praegu, täiskasvanuna lugedes mõjuvad kuidagi soojalt ja eriliselt ...

Hiljuti paluti mul heegeldada nukk Sipsik ... selline ta sai ...

Kui te arvate, et Sipsiku tegemine oli lust ja lillepidu, siis te eksite ;) Neli valvast silma jälgisid pidevalt, kuidas ma heegeldan. Kaks suud selgitasid: "Emme, vaata Sipsikul ju pole nii!" või "No vaata siia raamatusse, Sipsikul pole sellised silmad!" jne, jne.

Lõpuks, kui Sipsik valmis oli, sain ka kiidusõnu kuulda. Pidava täitsa Sipsik olema :)

Esimene õuetiir on Sipsikul ka tehtud. Ta käis fotosessioonil mänguväljakul ;)

Pikkust ón Sipsikul 25cm.

Kasutust said erinevad lõngad, oli nii akrüüli, puuvillast kui mohääri. Heegeldasin kaks lõnga koos. Abistas truu heegelnõel nr 2,5.

Sipsiku tegemisel oli suur abi raamatu illustratsioonidest. Heegeldasin nii, kuidas heegelnõelast tuli :) Kuskilt mingit õpetust otsima ei hakanud.

Sipsiku saab endale noormees, kel peagi sünnipäev tulemas.

Toredaid lugemiselamusi!