Friday, December 13, 2013

Piia ja Koogelmoogeli pikk jõuluootus ehk jutud siis, kui elekter on ära ...

 Meil oli paar päeva tagasi elekter mõneks ajaks ära. Pime oli ja lastel oli korraga hirm. Kuigi küünlad põlesid ja valgustasid tuba, siis väheke kõhe neil ikkagi oli. Ja raamatut ju lugeda pimedas ei saa. Sellistel juhtudel aitavad emme jutustatud lood :) Lapsed tahtsid kuulda, kuidas karu Bellal elekter ära oli. Minul jällegi ei tulnud ühtki head ideed sellest, kuidas Bellal vool ära on. Lõpuks istusid lapsed kaisus ja kuulasid lugu Piiast ja Koogelmoogelist. Nemad on jänkulapsed, kelle juhendid on olemas ka minu raamatus.
Kuid päris lõpuni me sel korral jutuga ei jõudnudki, sest vahepeal tuli elekter tagasi ja rõõm sellest oli nii suur, et lapsed unustasid muinasjutu hetkega :D
Täna tuli Martale lugu uuesti meelde ja kirjutasime selle lastega üles, lisades ka õnneliku lõpu. Jutuke sai päris pikk. Meie jõululugu saate nüüd lugeda ka siit :)

Piia ja Koogelmoogeli pikk jõuluootus

Elasid kord Piia ja Koogelmoogel. Piia ja Koogelmoogel olid päikesekollased jäneselapsed, kes olid alati suured sõbrad. Nad ootasid väga jõule. Hakkasid juba septembris ootama, kuid jõulud olid nii kaugel ja igal hommikul emalt küsides: „Kas nüüd on jõulud käes?“, said nad vastuseks: „Ei, ikka on veel aega.“. Lõpuks jõudis kätte oktoober, kuid ikka veel oli jõuludeni palju aega. Aeg läks edasi justkui teosammul. Nad olid kärsitud ja lugesid päevi. Viimaks oli käes november, seejärel kaua oodatud detsember. Ühel detsembri hommikul leidsid nad oma ukse tagant kaks punast sussi. Need polnud sugugi tavalised sussid, vaid väga erilised. Sussid naeratasid, kui Koogelmoogel ja Piia olid head olnud. Sussi sees  oli alati ka vahva kingitus päkapikult. See rõõmustas Piiat ja Koogelmoogelit väga. Hommikud muutusid korraga nii lõbusaks ja naeruseks.
Kuid ühel päeval läksid Piia ja Koogelmoogel riidu. See oli üks tühine pahandus, aga riid paisus nii suureks ja viimaks olid jäneselapsed üksteise peale täitsa tigedad ja kurjad. Mõlemad ütlesid, et nad üksteisega enam üldse ei mängi, keerasid selja ja olid kogu ülejäänud päeva vakka. Kui Piia järgmisel hommikul ärkas, nägi ta, et sussid ei olnudki rõõmsad. Sussid mossitasid. Sussidel olid väga koledad näod peas ja Piial hakkas lausa hirm. Ka Koogelmoogel nägi mossis nägudega susse. Temalgi puges hirm naha vahele. Jäneselapsed said aru, et midagi oli pahasti ja hakkasid mõtlema oma eelmisele päevale. Korraga taipasid nad milles asi on. Selge ju, et sussid mossitasid, kuna Koogelmoogel ja Piia olid eelmisel päeval tülitsenud. Riius jänkudele aga ei saa päkapikk kingitust tuua ja nõnda ei saa ka võlususs naeratada. Koogelmoogel teadis, mida teha tuleb ja ütles Piiale: „Sa oled kõige parem sõber. Lepime ära!“. Piia kallistas Koogelmoogelit ja ütles talle: „Ma tahan sinuga ka sõber olla. Nii kurb on riius olla.“. Kui nad uuest susside poole vaatasid, märkasid nad, et sussid ei olegi enam kurvad. Sussid olid taas rõõmsate nägudega ja naeratasid laialt. Susside seest leidsid nad jänese pildiga šokolaadid, mis maitsesid sooja suve ja maasikate järgi. Need olid kõige paremad asjad, mida Koogelmoogel ja Piia iial saanud olid. 
Lõpuks jõudis kätte ka jõuluõhtu, mida Piia ning Koogelmoogel olid nii kaua oodanud ja igatsenud. Pere oli kogunenud elutuppa kuuse ümber, nad laulsid jõululaule ja sõid küpsetatud porgandeid. Korraga kuulsid nad  õuest kahtlast sahinat ja justkui ka kellade helinat. Kõik jäid väga vaikseks. Siis koputatigi juba uksele. Seal seisis jõuluvana. Ema ja isa kutsusid jõuluvana tuppa ja pakkusid talle tugitoolis istet. Jõuluvana rääkis, et on terve aasta jälginud Piia ja Koogelmoogeli tegemisi. Ta teadis, et nad olid suvel käinud rannas jalutamas ja jäätist söömas. Ka teadis ta, et jäneselapsed oli käinud teatris etendust vaatamas ja juba kaua aega jõule oodanud. Nende riiust teadis ta ka. Piial ja Koogemoogelil oli häbi, et jõuluvana seda päkapikkudelt kuulma pidi. Nad kinnitasid jõuluvanale, et see oli üks rumal tüli ja enam neil sellist asja ei juhtu. Lõpuks avas jõuluvana kingikoti, võttis sealt esimese paki ja luges ette nime. See oli pakk Piiale. Seejärel oli pakk Koogelmoogelile. Lõpuks emale ja isale. Jõuluvana kuulas kõikide armsaid luuletusi, maitses jänese ema küpsetatud piparkooke ja juba oligi tal aeg teele asuda. Aknast nägid Koogelmoogel ja Piia, kuidas jõuluvana saan kiirelt läbi pimeduse ja lume tuiskas. Kui jõuluvana ja tema saani enam näha polnud, võtsid Koogelmoogel ja Piia lahti oma pakid. Küll nad said toredad kingitused. Jõuluvana oli Piiale toonud päikesejänku printsessi ja Koogelmoogelile päikesekollase auto, kuhu Koogelmoogel sisse mahtus. See oli aasta kõige toredam päev, kõige toredamate kingituste ja oma kõige kallima perega. Ka jõuluöö oli eriline. Piia ja Koogelmoogel naeratasid läbi une ja hommikul ärgates säras jõulurõõm nende silmades. Seda sära jätkus kogu ülejäänud aastaks. Koogelmoogel ja Piia olid edaspidi alati sõbrad, ega pahandanud üksteisega mitte kunagi.
Post a Comment

LinkWithin

Related Posts with Thumbnails