Kaksikute kasva (ta) mine ...

Jutt hoopis teisest valdkonnast :)
Ma olen juba tükk aega mõelnud, et peaks ikka oma väikeste tüdrukute loo kirja panema :) Aeg muudkui läheb ja nüüd, kus nad juba kohe-kohe kooli minemas, tundubki õige mõned mõtted avaldada. Eks ta pisut isiklik ole, aga vahel võib ju natuke isiklikum ka olla :) Ning lugeda saavad ju need, kes tunnevad, et seda soovivad :)

Kui ma ise laps olin, siis unistasin kaksikõest. No ja ikka sellisest, kes minuga ühte nägu ja kellega seetõttu ka toredasti nalja saaks teha. Juhtus aga nii, et sain ise kaksikud :) Õnneks siiski mitte ühte nägu, vaid mõlemal täitsa oma nägu ja tegu! Ei mingit segistamist :) Iseloomudki erinevad kui öö ja päev.

Mõte kaksikutest on ju väga tore. Mina vähemalt objektiivne küll nende ootamise ajal polnud, pigem elasin mingis omas mullis :) Olin täiesti kindlal seisukohal, et kaksikuid kasvatada on imeliselt lihtne. Ja asi see pole siis ülikool mõnekuuste kaksikute kõrvalt lõpetada. Selles osas saabus reaalsus muidugi kohe, kus ainult tänu moodsale meditsiinile tüdrukute ootus üldse kesta sai. Ühesõnaga ma ei lõpetanud ülikooli sugugi sel ajal kui algul mõtlesin, vaid hoopis 4 aastat hiljem! Põhimõtteliselt "vedelesin" ma vaheaegadega kogu nende ootuse aja voodis või ilulesin diivanil :) 

Järgmine reaalsus saabus märtsi keskel, kui sünni tähtajani oli veel 1,5 kuud aega. Tüdrukutel hakkas igatahes kiire või nagu nad ise hiljem öelnud on, nad tahtsid välja vaatama tulla ja kitsaks läks ka :D Kui ma oleks vaid ette teadnud, mis edasi saab ... Minu optimistlik loomus oli terve raseduse aja mind igatahes kaitsnud, muidu oleksin end ilmselt juba ette halliks muretsenud. Imekombel olid nad sünnihetkeks siiski täiesti kobedalt 2 kilosteks suutnud kasvada ja kuigi esialgu tundus, et peame haiglas päris pikalt olema, saime koju juba 10 päeva pärast.

12 päeva vanused pisineiud.

Ma olen kuulnud kahte arvamust, kui küsitakse, millal on mitmikega kõige raskem. Ühed ütlevad, et sünnist kuni umbes aasta vanuseni ja teised, et pigem alates jalgade alla saamisest. Meil juhtus olema esimene variant. Oh seda pidevat magamatust (see oli suisa rõõm kui sai öö jooksul 4 tundi magada, tavaliselt piirdus see 3 tunniga) ja lõputuna tunduvat laste nuttu ... Ma ei talu siiani ühegi tite nuttu, see on kuidagi nii raske. Esialgu polnud mingit rütmi ega endal teadmiseid/oskuseid ja kõike tuli pisitasa katsetada või leiutada ... Vahel avastasin südapäeval, et oih, ma pole täna veel söönudki. Kui möödunud oli umbes kuu laste sünnist tabasin end mõttelt, et ma tegelikult ei tea üldse, mis muus maailmas toimub. Kõige selle virr-varri taustal hakkasin üsna esimestest päevadest pidama päevikut. See lõi vähemalt ülevaate, kumb on söönud, kakanud jne. Edaspidi tulid juba ka pisikesed saavutused - naeratamised, keeramised jne. Nüüd tagantjärgi on päris tore neid märkmeid lugeda. 

Mis aga tõsiselt häiris (ja mida ma ise olen püüdnud edaspidi vältida) on see kui kiputi õpetama, omamata ettekujutust mitmikega toimetamisest. Aga tõesti, see, mis "töötab" ühe beebi puhul, ei tööta kahe puhul, sageli on neid asju raske või suisa võimatu teostada. Näiteks on mu´lt üllatudes küsitud, et miks ma üksi olles lapsi turvahällides magama ei kiiguta ... või miks te lastega pikemale külaskäigule ei tule ... või miks ma alati küsin külalistelt eelnevalt, ega teil nohu pole ...  Ühesõnaga võtan kaks turvahälli näppu ja hakkan tüdrukuid magama kiigutama ... ma pole ju Kalevipoeg!
Külaskäike vältisime, sest nende ainuke tagajärg oli sassis päevarütm ja päris pahurad lapsed, kelle viletsa olemisega meie pärast pidime toime tulema. Mitmike puhul on rütm ja kindel päevakava ikka päris tähtis. Vastasel juhul võib tõesti täiesti hulluks minna. Tänu ühistele une- ja söögiaegadele, jäi vahel vähemalt endalgi mõni hetk hingetõmbeks.
Uurisin külalistelt eelnevalt, ega te juhtumisi tõbised pole, sest enneaegsete lastega paraku peab eriliselt ettevaatlik olema ja nagu hiljem selgus, siis see oli äärmiselt õige otsus. Vanemad on ju need, kes peavad tagajärgedega hakkama saama ja meie mõte oli see, et elame võimalikult tagasihoidlikult ja joondume laste järgi.

Palju oli päevi, kus piigad olid nutused. Esialgu vaevasid gaasid, pärast hambad. Küllap nuteti vahepeal ka soovist süüa või igavusest või kes teab mille tõttu veel ... Üks piiga oli valiv ka lohutaja osas. Lohutada ja sülle võtta võisin mina või mamma, issi hoopiski mitte, siis paisus nutt veel suuremaks. Teine piiga oli palju leplikum ja tema nuttki oli enamasti mingi kindlama põhjendusega. 

Aga oli ka ilusamaid päevi ja neid lisandus ajaga juurde. Eriti muidugi siis, kui teist enda kõrval tajuma hakati. Ühel hetkel, nii 9-10 kuuselt, oli neil mäng, mis edaspidi küll vaid tüli on toonud, siis aga oli rõõmu ja nalja kui palju. Tegemist oli äravõtmise mänguga. Istusid rõõmsalt mängutekil ja võtsid üksteisel mänguasju käest, ise seejuures lustlikult kilgates. Edaspidi on äravõtmine ikka tõeline "kuritegu" olnud ja palju riide põhjustanud :D

5 kuud vanad

6 kuud vanad

7 kuud vanad

Sügisel saabusid esimesed haigused ja selgus, et ühel tüdrukul vallandub nohuga astmahoog. See oli meie jaoks väga suureks probleemiks mitme aasta vältel. Päris õudne on kõrvalt vaadata, kuidas laps vaevaliselt hingab ja kui raske tal olla on. Rohud aitasid, aga mitte kohe. Tühisena tunduv nohu muutus kõige hirmsamaks ja kardetavamaks asjaks. Õnneks tundub praegu, et suuremad mured ses osas on justkui seljatatud. 

Said 1 aastaseks.

Aga lapsed said aastaseks ja ühes sellega hakkas päev-päevalt ka kergemaks minema. Tulid esimesed sõnad ja meie üllatuseks oli neil väga selge sõnavara. Eks vast oli selles oma osa ka meil, nende vanematel. Olime otsustanud, et me ei räägi mitte mingil juhul lastega pudikeeles. No mis sõnad on kännu, lallu või aua! Ikka käsi, jalg ja koer :D Üksikud naljakad sõnad muidugi tekkisid plikside sõnavarasse, aga need olid kasutuses väga lühikest aega. Mõned näited siinkohal: jänku - kanku, leiva tainas - jaia, kindad ja tekk - kiki, juust - džüüss, tolmuimeja - tollu.
Üks lastest hakkas kõndima aastaselt, teine poolteist kuud hiljem. Väikeseid omavahelisi nääklusigi hakkas tekkima. Nimelt kõndiv piiga "pühkis" seinalt vms. tuge otsiva õe oma teelt, õeke kukkus ja sai muidugi vahel ka haiget. See tekitas pahameelt ja trotsi ning vaja oli end mingil viisil kaitsta. Laps leidis, et enesekaitseks on hambad päris hea valik ja ühel hetkel oligi meil väike hammustaja. Õnneks see periood pikalt ei kestnud, mõlemad õppisid teisega arvestama ja vajadust hammustamise järele ilmselt enam polnud.

Edasi läks lihtsamaks. Ma sain taas öösel rahulikult magada, sest piigad magasid mõnusalt hommikuni, see kõik tundus uskumatu luksusena.
Mis? küsimused vahetusid miks? küsimustega. Teadmisi tuli uksest ja aknast sisse ning lapsed muutusid üha asjalikumaks. Aasta ja üheksa kuu vanuselt tundsid mõlemad tähti (õppisid selgeks vaadates Mõmmi ja aabitsa telelavastust).  

2a6k vanade tütrekeste lemmikraamat oli "Mõmmi ja aabits".

Oleme siiani talitanud põhimõttel, et räägime ja õpetame asju siis, kui lapsed selle vastu huvi üles näitavad. Nii tuli ühel hetkel päevakorda lugemine, kirjutamine ja arvutamine. Nüüd, kui kool juba ukse ees, oskavad mõlemad lugeda kirjatähtedes ja kahekümne piires arvutamine ei ole samuti probleemiks. Rohkemat pole me veel vajalikuks pidanud.
Hiljuti lugesid tüdrukud kohalikust lehest pika loo Lottemaa avamise kohta ja teatasid, et väga õige otsus on kohe sinna mitte minna ja tasub minna alles siis kui Oskari lennumasin ka juba töökorras on ... No vaatame, küllap ikka paari nädala jooksul avastame ka Lottemaa enda jaoks :) Olgu siis lennumasinaga või ilma :D

2 aastasel sünnipäeval.

Tihtipeale imestatakse ka, miks nad sageli ühtmoodi riides on. Siinkohal mängib olulist rolli nende endi võrdsuse taga ajamine. Umbes 2 - 3 aastaselt juhtus sageli nii, et kui üks preilidest määris kleidi või sukad ära, siis ruttas riideid vahetama ka teine. Ja mitte mingi nipiga ei olnud võimalik selgeks teha, et sul ju pole vaja riideid vahetada, sinu riided on puhtad. Nüüdseks sellist asja enam ammu pole ja valitakse ka erinevaid riideid, sukkpükse või kingi. Viimased on ühel preilil suisa  2 numbrit õest suuremad. Üllatusena ostsime talle hiljuti juba nr 35 jalanõud. Varsti võin temaga kingi vahetama hakata :D

4 aastased kaksikud Türju pangal Saaremaal.

Kui ühel neiul oli kõnes koheselt olemas kogu eesti keele tähestik, siis teisel võttis tükk aega enne kui r- häälik sõnadesse ilmus. Sellega seoses on meil ka üks ütlemata vahva lugu :) 

Mina: Ütle karu.

Tütreke: Mõmmi.

Sel hetkel sai ta väga hästi aru, et karu ei kõla tema öeldud variandis õigesti ja leidis kenasti kohe alternatiivi. R saabus omas ilus ja eheduses kõnesse täpselt 4 aastasel sünnipäeval :)

5 aastastena Haapsalus, ühes oma lemmikpaigas.

Kui beebieas me lastega kuskil reisidel ei käinud, siis edaspidi oleme selle küll kuhjaga tasa teinud. Suure osa Eestimaaga on tüdrukud nüüdseks juba päris tuttavad ja omad kindlad lemmikudki on välja kujunenud :) Haapsalu on kindlalt nende hulgas.

Tutvusi on tehtud ka mõne lähiriigiga :) Järgmisel fotol on tüdrukud eelmisel suvel Lätis

6 aastastena Rundale lossi aias Lätis.

Omad võlud ja raskused on igas vanuses. Praegu tekivad keerukad olukorrad peamiselt tüdrukute omavaheliste suhete tasandil. Lapsevanemana tunnen end kehvasti kui tuleb taas rahukohtunik olla ... Oi heldeke, mille kõige pärast on võimalik riidu kiskuda, võrdsust taga ajada ja missugused asjad neid ärritada võivad. Täiesti saame aru, et neil on vaja omaette aega, teistega sõbrustada jne. Ma isegi tunnen, et alateadlikult püüan kogu aeg justkui nende endi eeskujul tähelepanu, armastust ja kõike muud ülimalt võrdselt jagada, sest emb või kumb ehk muidu solvub. Viimastel aegadel on meil kindlalt määratletud ka abistamine kodustes töödes. Ühel päeval tegeleb üks piiga näiteks nõude kuivatamisega ja teine samal ajal koristab oma tuba. Järgmisel päeval on vastupidi. Muidu tuleb ju taas päevakorda etteheitev ütlemine: "Miks ainult mina pean tegema!".
Peamise osa ajast on nad siiski üksteise parimad sõbrad. Küllap on neil ka omavahelised pisikesed saladused, millest teistega ei räägita :)
Ütlen täitsa julgelt, et olen oma laste suurim fänn. Ma võin täiesti kõvahäälselt imestust avaldada kui arukad või taibukad nad mõne koha pealt on. Aga samas olen ma ka nende kõige suurem kriitik. Annan endale üsna selgelt aru, et ilmselt tuleb peagi selles osas diplomaatlikumaks muutuda ... puberteet on ju ees.

7 aastastena kodus. Lapsed käisid mulle kodu ümbruses lilli korjamas. Punusin neist tüdrukutele lillepärjad.

Ülimalt kiirelt on aeg läinud. Kui ma tagasi vaatan, on see justkui olnud üksainus hetk. Küllap ma järgmisel hetkel taban, et juba nad lõpetavadki kooli ...
Minu parimad hetked on need, kus saan olla oma pere ja lastega. Nende 7 aasta jooksul on olnud vaid 5 päeva, kus olen pidanud tüdrukutest eemal olema. Ülejäänud päevad olen saanud olla koos lastega. Ma tean, et paljud hindavad väga enda puhkamist ja saadavad lapsed võimalusel vanavanemate hoole alla jne. Ma ei kritiseeri ega hinda neid inimesi seetõttu vähem. Aga mulle nii ei sobi, sest ka minu lastele nii ei sobi. Mulle endale ka lapsena nii ei sobinud ja seetõttu tean kui väga oluline neile on olla koos.
Olen ütlemata tänulik, et need kaks säravat piigat on mind oma emaks valinud! Ma poleks uneski osanud arvata, kui tore on tegelikult olla ema :) Iga päev puudutavad nad mind oma erilisel moel ja see on alati nii südamest tulev ning armastust täis.
Vot selline lugu :) Väike suure armastuse lugu :)
Pühendusega Tuuli Johannale ja Marta Pauliinele.