Sirelipiiga

Sirelid on mulle alati meeldinud. Mina, kes ma kasvasin suure sirelipuu embuses, jah just puu, imetlen siiani kõiki sireleid ja ei jõua ära nuusutada nende imeliselt hurmavat lõhna. Meie suur "reliikviapuu" oli võimas valge topeltsirel, mis lõi sideme põlvkondade vahele ja mul oli võimalus mõelda, et sama puud puutusid kord mu vanavanavanemate käed ... Suvisel ajal hämaras välja vaadates meenutas sirelivari lapsele kord nõida, kord suurt kaabuga meest, aga päeval lummas jäme tüvi ja sirelist möödudes liikus käsi ikka puule pai tegema. Kui mõni samm eemal poleks kasvanud kastanit, võiks öelda, et sirel ongi see kõige-kõige rohkem minulik puu. Nüüd aga nendin, et sirel meeldib, kuid kastan on veelgi rohkem minu või mina olen kui kastan :)

Tegelikult tahtsin hoopis näidata üht vahvat piigat - Sirelipiigat, kelle värvid meenutavad sirelit ning lastega koos sai Metsamoori hea sugulane just sellise nime :) Pildile jäi Sirelipiiga aga rooside keskel :)

 Sirelipiiga õpetuse leiab ka minu kirjutatud heegeldatud mänguasjade raamatust "Muinasjutulised mänguasjad".

 Väike piiga läheb kingituseks ühele armsale pisineiule.

Nuusutagem sireleid, kuniks õitemeri kestab :)