Kuidas ma käisin Lääne- Virumaal kudumas ...

... ja ei kudunud ridagi ...

Tavapäraselt võtan ma ikka ja alati mõne näputöö kaasa kui lähen parki või kohvikusse või reisile :) Enamasti juhtub ju ikka nii, et väikeseid seisakuid tuleb ette ja siis on mõnus kudumine või heegeldustöö välja võtta. Aeg kohe sisustatud :)

No vot ja nii oli mul ka Lääne-Virumaa reisil kaasas kudumine, mis vaikselt oma aega kotis ootas. Tagasiteel tõdesin, et näed siis, ma ei kudunudki täna ... Kuid reis oli vahva ja kuna ma siin olen Haapsalu kohta juba palju häid sõnu jaganud, siis mõtlesin seekord millestki muust ka head rääkida. Tegelikult on ju nii, et Eestimaa on ilusaid kohti täis ja sõrmedest tuleb kindlasti puudu, kui neid loetlema hakata.

Alustuseks külastasime Rakvere linnust. Lastele jättis kustumatu mulje tarvas ning võimas suurtükipauk, mis kõlas täpselt südapäeval. Piinamiskambrisse me ei läinud, õrnahingelised piigad liigitasid selle liialt hirmsate asjade hulka ja ega ma isegi sellest erilises vaimustuses polnud :) Rakvere linn ise on aga armas ja hubane.

Edasi mõtlesime, et sõidame Toolse linnust vaatama. Lastele meenus, et ka Nöbinina filmiti osaliselt Toolses ja nõnda oli see nende jaoks eriti põnev. Sõita oli mõnus, mitmekülgne ilm pakkus nii vihma kui päikest. Rakverest Toolsesse on parajalt lühike maa, nii et lapsed ei suutnud veel sõidust tüdineda, kui juba kohal olime.

Toolse ootas meid pilvise taevaga, aga see, mis järgnes oli imeline ja võrratu. Eemal merel märkasime üht pisikest udulaiku, mis muudkui suurenes ja suurenes. Ühel hetkel oli kogu meri udu sees, järgmisel hetkel kandus udu juba maale. Kuigi ma olen Pärnus kasvanud ja merd igast "asendist" näinud (viimased 8 aastat paistab meri aknastki), oli see täiesti uus ning eriline kogemus. Udu jahe hingus oli algul eemal, siis kõrval nii, et õhk oli sellest suisa "paks", veel hetk ja jahe embus mähkis meid endasse. See tunne oli nii võimas, et kananahk tuli peale :) Ja missugused fotod me saime ... ma ei teagi, kas kunagi varem olen midagi natukenegi võrreldavat pildile saanud ... Jagan teiegagi ...

 Teekond jätkus läbi Lahemaa rahvuspargi. Käisime Vihula mõisas kohvitamas või nagu lapsed selle kohta naljakalt ütlevad - peenutsemas. Viimane väljend tekkis tüdrukute sõnavarra ükskord kui nad lammas Shauni vaatasid ning seal kurja olemisega pull lõpuks kohvilauas peenelt istus. Tüdrukud teatasid selle peale, et näe pull peenutseb :D Nüüd on meil siis selline tore peenike sõna naljaga pooleks juures :D

Sagadi ja Palmse mõisa külastasime paar aastat tagasi ja seetõttu otsustasime sel korral nende külastamise vahele jätta. Küll aga käisime Nõmmeveski juga vaatamas. Saime taas kauni elamuse. Kõige rõõmsamaks teeb olemise see, et lapsedki suudavad loodust nautida. Loomulikult vajavad nad mänguaega ja teisi lõbustusi, aga kui pärast küsida, kuidas reis meeldis, siis oskavad nad välja tuua ka looduse ilu ja võrrelda mõne varem nähtud kohaga :) Nõmmeveskilgi oli väga tore kuulata, kuidas üks lastest teatas: "Ma teadsin kohe, et siin kuskil on juga. Vesi oli ju nii kiire vooluga.". 

 Elamusterohket suve jätku!