Kollane rõõm

Ajaveebi luues plaanisin siin jutustada vaid käsitöö teemadel. Teatavasti võivad plaanid muutuda või teha väikeseid kurve. Praegu on siiski tegemist pigem väikese kurviga ja järgmises postituses räägin kindlasti jälle käsitööst :)

Hetkel aga jagan teiega mõnd mõtet-emotsiooni.

Kevad jõuab minu jaoks lõplikult kohale siis, kui õitsevad nurmenukud. Igal pool kollane rõõm, mõnusad lõhnad, mesilaste sumin ja lausa suviselt soe ilm. Ah kui võrratu see kõik on!

Homme on lastel lasteaias kevadpidu. Hakkab lõppema nende esimene aasta lasteaias. Augustis tüdrukuid aeda viies tõmbus süda kokku ... kas tõesti meie väikesed päkapikud on juba nii suured?! Põnev aeg on olnud. Tüdrukud on suuremaks ja tragimaks sirgunud, neil on omad armsad lasteaiasõbrad ja toredad kasvatajad. Käisimegi neile kollast rõõmu korjamas ...

Lõpuks sai korv lilli täis. Homme saavad sellest rõõmust osa lastele armsad inimesed lasteaiast ja veel üks kallis sünnipäevalaps - mamma :)

Imetlen, kuidas loodus iga päevaga aina rohelisemaks muutub. Vaid üksikud kohad elavad justkui omas ajas. Näiteks see vana mõisa allee ...

Siinsetel palju näinud puudel on aega küll, aga küllap jõuab kevad lõpuks ka nendeni.

Kevad on möödunud kuidagi kiirelt ja märkamatult on kätte jõudnud mu lemmikaeg.
Otsisin üles ühe kevadiselt kauni jutukese, mille on kirja pannud Fred Jüssi. Südamlik lugu "Saarnaki maa". Ja lõpeb see sõnadega:
"Olgu õnnistatud Eestimaa kevad".

Midagi kaunimat pole võimalik öelda!